Sündisin pedagoogide peres — ema õpetas kirjandust, isa keemiat — ja tundus juba siis, et värvid ja kriit on üle hinnatud. Õppisin Leningradis (praeguses Peterburis), omandasin sisearhitekdi-disaineri diplomi, ja siis mõtlesin: „Aga ehk ettevõtan midagi tõeliselt tõsist — näiteks batiku?“ Sest „batik“ kõlab tõsiselt: kangas, vaha, värv, eksperiment…
1990ndatel õpetasin tavalises ja kunstikoolis Kohtla-Järvel ning (jah-jah) — just sel hetkel mõtlesin: „Hmm, ehk siiski ei.“ Aga 2000ndate alguses kolisin Tallinna, kuulutasin end vabakunstnikuks ja liitusin kunstnike ühendusega ÜHING Multikultuurimaja. Meile anti suur ateljee kesklinnas aadressil Pärnu mnt 27 — kunagine Raoul Kurvits’i ateljee. See maja oli täis kunstnikke ja teatriinimesi ning üsna pea muutus meie ateljee kunstnike ja muusikute klubiks: peod, luule- ja novellilugemised, kohv, vaha… ja veel vaha.
Hiljem sain liikmeks gruppi RED HAUS — kunstnikud + näitlejad Vene Draamateatrist. Osalesime paljudel projektidel, mina töötasin palju batiku tehnikas, tegin koostööd Tallinna peamiste galeriidega, korraldasin kolm isikunäitust galeriis „Draakoni“ (jah-jah, just seal). Mind kutsuti mitu korda astuma Eesti Kunstnike Liitu, kuid ma vastasin: „Aitäh, ma olen oma juba öelnud.“
2013.aastal lahkusin abikaasaga Tallinnast. Esialgu rändasime Itaalias, seejärel asusime väikse majakese mere ääres Ida-Virumaal. Jätkasin tööd, aga juba tehnikas enkaustika (jah-jah, vaha jälle). Töötan õpetajana Jõhvi Kunstikoolis — ja jah, kui lapsed küsivad „Miks meile batik vaja?“ — naeratan ja tuletan meelde: „Vaha — see on tõsine.“
