Joonistame esivanemate lugusid
2 ja 3 kursus
õp. Anatoli Stüf
Anna Lukkav
Anna elas 20. sajandi alguses Saksamaal. Tema elu polnud kerge: ta töötas poes koristajana, vaevu tuli ots-otsaga kokku ja elas tillukeses toakeses, mis meenutas rohkem urgast. Iga päev oli eelmisega sarnane ja õhtusöögiks oli tal enamasti vaid kartul ja hapukapsas.
Aeg läks edasi ja Anna oli juba peaaegu leppinud mõttega, et tema elu möödub vaesuses ja üksinduses. Kuid ühel päeval muutus kõik. Ühel kaunil päeval kohtas ta noormeest. Ta oli lahke, võluv ja… rikas! Anna oli alati olnud kaunis ning see kohtumine sai saatuslikuks.
Armastus lõi kiiresti lõkkele ning peagi nad abiellusid. Anna elu muutus – viletsa toakese asemel oli tal nüüd hubane kodu, raske töö asemel – õnnelik pere. Neil sündis tütar, kellest hiljem sai minu vanaema. Nii muutis üks kohtumine kogu tema saatuse.
Karina Kaširova
Svetlana Maurer
Svetlana Maurer elas kahekümnenda sajandi alguses Moskva lähedal väikeses saksa asunduses. Tema abikaasa, vana sakslane, oli esimeste asunike järeltulija juba Peeter Suure ajast. Nende väike majake oli alati täis naeru ja viie tütre – Maija, Saša, Veronika, Karina ja Sonja – hääli.
Svetlana tundis juba nooruses kirge müntide kogumise vastu. Tema puidust laekas hoiti hõbetalereid, vanu rublasid ja isegi haruldasi välismaa münte, mis olid leitud Moskva turgudelt või vahetatud kaupmeestega. Iga münt kandis endas lugu ning Svetlanale meeldis tütardele rääkida riikidest ja inimestest, kelle käes need mündid kunagi olid olnud.
Aga maailm, mida ta tundis, varises pärast revolutsiooni kokku. Nende kodu polnud enam turvaline pelgupaik ja pere pidi selle maha jätma. Nad põgenesid otsides turvalist peavarju, rännates pikka aega erinevates linnades. Esmalt püüdsid nad elama asuda Kiievis, seejärel Riias, kuid ei tundnud end kusagil koduselt. Svetlana peitis oma kollektsiooni, kartes, et keegi võib selle ära võtta, kuid mõned mündid tuli siiski maha müüa, et tütred saaksid süüa.
Lõpuks viis saatus nad Eestisse. Siin, väikeses sadamalähedases majas, leidis pere kauaoodatud rahu. Svetlana hakkas taas münte koguma, kuid nüüd meenutas igaüks neist talle läbi elatud katsumusi. Ja tema tütred, kes olid rännakutel karastunud, sirgusid tugevateks ja iseseisvateks naisteks, kandes südames mälestust kodust, mille nad pidid maha jätma.
Sofia Maurer
Jonh Milkey
XIX sajandi keskel kuulus John Texase jõuku. Nad röövisid panku, elasid laialt ja pidasid end elu peremeesteks. Kuid ühel päeval läks kõik valesti — pärast järjekordset pangaröövi lasti peaaegu kogu jõuk maha. Johnil õnnestus põgeneda, kuid nüüd oli tema pea eest välja pandud 10 000 dollari suurune tasu!
Mõistes, et Ameerikasse jääda on liiga ohtlik, hiilis ta salaja Euroopasse suunduvale laevale. Ta arvas, et sõidab Prantsusmaale või Inglismaale, kuid saatus otsustas teisiti. Laev jõudis tundmatusse riiki — Eestimaale. See oli ootamatu üllatus, kuid John ei heitunud, sest tema taskutes oli korralik summa raha.
Ta suundus piirkonna kõige kaugemasse nurka — Ida-Virumaale, kus laiusid läbimatud sood ja tihedad metsad. Seal ostis ta suure maatüki ja ehitas Ameerika stiilis maja — avara, verandaga ja massiivse uksega. Varsti oli tal ustav koer ja naine – kohalik talutüdruk.
John ja tema pere elasid õnnelikult. Neil sündis palju lapsi ja üks tema poegadest sai hiljem minu vanaisaks… Kuid see on juba hoopis teine lugu.
Artjom Korepanov
Hans Kristjan Andersen
Hans Christian Anderson sündis 1918. aastal metsasügavuses asuvas talus, Kohtla paigas. Tol ajal ei olnud veel Kohtla-Järve linna ning ümberringi laiutas tihe ja müstiline mets, täis vaikust ja saladusi.
Hans harjus juba lapsest saati eluga looduse keskel. Ta kasvas üles puude vahel, kuulates lindude laulu ja lehtede sahinat. Tema kireks olid hobused – tugevad ja kaunid loomad, keda ta suure hoole ja armastusega kasvatas. Ta teadis täpselt, kuidas õpetada hobust heaks ja vastupidavaks ning võis tundide viisi neist rääkida.
Tal oli abikaasa Margarita, tark ja hea naine, ning kaks last – Margit ja Jüri. Pere elas lihtsat, kuid õnnelikku elu, mis oli täis tööd, naeru ja värskelt niidetud heina lõhna.
Millal Hans Christian Anderson oma elust lahkus, ei tea keegi täpselt. Aeg viis selle teadmise endaga, jättes maha vaid mälestused ja lood. Kuid tema poeg Jüri kasvas suureks, sai isaks ja lõpuks – minu vanaisaks. Nii kandus läbi põlvkondade edasi ühe lihtsa, kuid olulise elu lugu, jättes jälje meie perre.
Liisi Kuzmin
Natalia
Natalia sündis kahekümnenda sajandi alguses Eesti pealinnas Tallinnas. Juba lapsepõlves eristus ta rahuliku ja tasakaaluka loomuga. Koolis oli tema lemmikõppeaine matemaatika ning ta püüdles alati teadmiste poole, saavutades suurepäraseid tulemusi.
Kui Natalia suureks kasvas, otsustas ta oma elu õpetamisega siduda. Ta naasis oma vanasse kooli ja hakkas seal matemaatikaõpetajaks, töötades seal kogu elu. Tema õpilased austasid teda kannatlikkuse, selgete selgituste ja siira armastuse eest oma aine vastu. Paljud neist meenutasid tema tunde soojusega isegi aastaid hiljem.
Kuid Natalial oli veel üks unistus – avada oma raamatupood. Ta armastas lugemist ja kogus raamatuid, täites oma kodu lugude ja teadmistega. Kuigi poodi ta kunagi ei avanud, jagas ta alati oma raamatuid õpilaste ja sõpradega, uskudes, et teadmised on kõige väärtuslikum asi, mida saab teistele edasi anda.
Sofia Khobotova
Agnia
Agnia sündis kahekümnenda sajandi alguses väikeses talus Ida-Virumaal, Eestis. Tema lapsepõlv möödus põldude ja metsade vahel, värskelt küpsetatud leiva ja praetud õunte lõhna sees. Juba väikesest peale meeldis talle emale köögis abiks olla – ta rullis tainast, segas täidiseid ja vaatas, kuidas pirukate koorikud ahjus kuldseks muutusid. Just siis sündis temas armastus kokakunsti vastu.
Kuid hoolimata sellest kirest läks Agnia elu teist rada. Ta sai juristi hariduse, kolis linna, hakkas tööle, õppis seadusi ja aitas inimesi. Siiski jäi koduköögi soojus alati temaga. Pärast pikki tööpäevi leidis ta lohutust vanilje ja sooja taigna lõhnas, pehmes jahu puudutuses oma peopesades. Pirukad, mida ta küpsetas, said tema visiitkaardiks sugulaste ja sõprade seas. Nende maitse hoidis endas mälestust kodust, lapsepõlvest ja ema käte soojusest.
Agnia andis oma armastuse küpsetamise vastu edasi tütrele Svetlanale, kellest hiljem sai sinu ema. Tema käte vahel elasid pere traditsioonilised retseptid edasi, ühendades põlvkondi. Ja võib-olla iga kord, kui tunned värskelt küpsetatud pirukate lõhna, tunned sa midagi enamat – soojust, mis kandub läbi aastate, Agniast Svetlanale ja nüüd sinule.
Martin Pill
